Viimased 3 nädalat on nii kiirelt mööda läinud, et ei suuda isegi mitte lugeda :D Ma arvan, et see on märk sellest, et mul on siin parem olla, kui vanas peres või siis olen lihtsalt rohkem hõivatud. Kui arvestada, et kolm korda nädalas jõuan koju nii 16.30, siis lähebki aeg kiiremini :D Tegevust on ja see on hea :) Viimane nädal oli rõõmsamatoonilisem tunduvalt, kui eelnev. Tundsin end jälle rõõmsana ning õnnelikuna, et olen siin. :) Sellel nädalal aga pean pidevalt mõtlema: ,, CHOOSE TO BE HAPPY!!''. Mulle nii meeldib see ütlemine ning kui tunnen, et tuju hakkab jälle ära vajuma, siis mõtlen selle peale ning rebin naeratuse suule :) Ütlen, et aitab küll :D
Kolmapäeval käisin esimest korda trenni vaatamas. Enamuses olid kuldsetes aastates vanemad prouad, aga siis oli seal ka üks 21-aastane tüdruk, kes käis USAs vahetusaastal. Ta käis teise organisatsiooniga ja sattus perre, kus teda kui orja koheldi. Alguses oli täna väga raske ja kodugiatsus suur, aga siis leidis ta 3 väga head sõpra ning lõppkokkuvõttes ei kahetse, et läks :) Igastahes jah, ta ütles, et saab mu situatsioonist väga hästi aru ning lubas mul aidata vabaaja tegevusi leida ning siis seal mind inimestega kokku viia :D See nädalavahetus oli PotatoePieParty nagu ta selle mulle inglise keelde ilusti ära tõlkis, aga sinna ma kahjuks minna ei saanud, kuna laupäeval olid muud tegemised perega ja kodustega tahtsin ka kõne teha.
Ja helistasin ka Skypega koju. Neil olid soome sugulased külas ning üks neist oli 70ndatel USAs vahetusel käinud. Ta rääkis, et sai ühe korra terve aasta jooksul oma vanemate häält kuulda. Ma ei tea, ma läheks küll hulluks ära siis vist. Kui hetkel ma ikka näen ja kuulen neid korra nädalas ja puudust tunnen ainult nende füüsilisest lähedusest ja hellusest, siis aasta aega ilma nägemise ja kuulmiseta ka elada. Ei ei! See oleks juba liiga palju ja ülevõimete käiv :D Aga jah ta ütles, et oleksin ikka tubli ja et see siin väga mõnus aeg tegelikult.
Reedel kutsusid kaks tüdrukut mind vaheaja nendega kokku saama. See tuli kui välk selgest taevast, aga igati positiivsena minu jaoks :D Üldse tundub, et hakkaksin nagu natukene klassi juba sisse elama. Nende poolakatega, kes mu kursustel on ei hakka ma ilmselt kunaig läbi saama, kuigi osadega saan ja sakslastega ka mitte, aga ega mulle palju polegi vaja. Paarist heast sõbrast täiesti piisavalt :D Ja mulle tundub, et need olen ma ka juba leidnud :) See nädal on aga vaheaeg ning järgmine kah!
Üleeile sõtisime siis 240 km kaugusel Leipzigisse. Eesti tüdruk lasti ka lõpuks suurtele ja rasvastele kolmerealisetele Autobahnidele :D Küll see oli lõbus. Lükkasime 140 sisse ja 2 tuni ja kohal :D Leipzigis oli kellegi sugulase sünnipäev. Istusime kella 1ni üleval ja mängisime mängu party time! Väga imelik minu jaoks, et sugulastega koos lauamängu mängida, aga see eest vahva. Soovin rakendad Eestis! Sõin ka kõrvitsasuppi. Muidu mul kõrvits ei lähe ka kurgust alla, aga seal nagu ei olnud seda maitset nii tunda ja maitses hää :D Kook oli ka kõrvitsa oma, aga see maitses küll rohkem nagu toores piparkoogi tainas ehk väga hea :D Ööbisime selle pere juures ning kuna pereema on arst ja mind sellissse kabinet/raamatukogu diivanile magama pandi, avanes minu eest raamaturiiul kümnete ja kümnete meditsiiniraatutega. Lihtsalt lugesin pealkirju ja imetlesin neid. Mõned olid ikka megapaksud noh sellise 10 cm laiused. Mõne võtsin ja vaatasin läbi kah.
Järgmisel päeval käisime siis Leipzigi linna läbi. Selle kohta ei oskagi midagi öelda, vaadake pilte :D Sõin Bratwursti ja kartulisalatit ja vaatasin Bulgaaria rahvatantus ning kuulasin Kreeka muusikat :D
Täna sõitsime tagasi. Autobahnil oli kiiruseks 160+ sest isa sõitis. Ja nüüd olen ma siin oma toas, õues päike paistab ning tunni aja pärast lähen emaga mingisse kohta, kus nad mind siia elama saavad registreerida, neil mingi jama mu papritega :D Kui ma seda teksti läbi loen, siis mõtlen ikka küll, et mul läheb just hästi ja et miks ma peaksin õnnetu olema. Nagu ma eelpool mainisin siis tunnen puudust emme/issi lähedusest, aga see siin on 1 aasta ja hetkel ainult 9 kuud, vähemgi vele jäänud ning kõige toredamad ajad alles ees. Ehk siis ei tohi olla klammerdunud kodulähedusepuudusesse vaid iseseisvalt elada ning nautida, seda mis siin hetkel on :)
Ma panen teile siia pilte ka nüüd. Ma üritan ikka kõik panna. Laevad siis seni kuni paberitega tegelen :D
Laadisin pildid ära, tuli migni jama ja kõk kadunud!! Super- CHOOSE TO BE HAPPY!!
Mulle helistati just praktikumi kohast ning ma ei saanud ühest sõnast aru ning palusin inglise keeles rääkida ja nüüd ma vist ei saagi praktikumi minna :( -CHOOSE TO BE HAPPY!!
Aga kuna siia piltide laadimine võtab mitu tundi, siis panen pildid Facebooki, seal läheb kiiremini :)
Link piltide juurde siis siin -> http://www.facebook.com/photo.php?fbid=266757956688006&set=a.210123829018086.56191.100000614102312&type=1&theater (sõber peab olema, et näha :))
Kuna Facebooki piltide laadmine võtab 20 minta, siis on asjad jälle edasi arenenud. Isa helistas neile tagasi ja nad ütsid, et ma võin minna siis, kui mu saksa keel parem on :D YAY! CHOOSE TO BE HAPPY!! :D
Liebe grüBe aus Deutschland,
Veronica :)
No comments:
Post a Comment