Jah nagu ma lubasin, kirjutan täna (loe teisipäeval) siia sellise natuke tõsisema või pshühholoogilisema postituse. Vabandan ette, kui kordan mingeid asju, mis ma siin juba maininud olen varasemalt :D
Jah.. neli kuud. Emme Eestist ütles, et see on vähe. Mina ütlen, et palju. Mu parim sõbranna oli ära 3 kuud praktikal Hispaanias, see oli juba palju. Ja kõige kauem aeg, mis ma üksi, ilma emme-issita olen välismaal olnud on natuke üle kahe nädala. Mäletan seda hästi, kuidas ma oleks võinud kohe nutma hakata, kui bussiga tasapisi Eestimaa poole tol korral sõitsime ning kuidas rõõmunukrus kurku tikkus, kui oma issit taas nägin. Nüüd olen aga ilma selle kõigeta juba 4 kuud hakkama saanud. Iga nädalavahetus triigin omale riideid (kodus, eestis poleks kunagi seda saavutanud) järgmiseks nädalaks. Ise otsustan mis ma ostan või ei osta. Olen pooleldi iseenda peremees. Olen suutnud iseseisvalt teha kaks maitsvat toidukorda oma vahetusperele. Kodus ma ikka koguaeg küsisin, et ,,Kle ,emme, vaata kas see liha on valmis nüüd v?''. Siin seda ei saa. Siin lõikan liha pooleks ja vaatan julmalt :D Siiski soolama rohkem pean ma ikkagi õppima -.- Jah.... eelnevad on sellised v-b tarvilikud asjad, mis ma õppinud olen, aga kui nagu vaadata, seda kes ma ennem olin ja kes ma olen nüüd, siis..
Ma arvan, et seda saab öelda siis kui ma nüüd juba 7 kuu pärast tagasi Eestis olen. AGA ma ütleme niiet see nädal avastasin, et ma pole tundnud esinemishirmu. Mitte kordagi selle aja jooksul mis ma siin olen olnud. Kõik mis ma vähegi sedasi esitlema olen pidanud, lihtsalt teen ära ja tehtud. Aga see kord, kui ma pidin esimest korda saksa keeles tunnis teiste ees midagi rääkida vajus süda ikka saapa serva ja nüüd on see jälle tagasi. Täna pidin vene keeles hindele lugema.. no vot ei tule normaalselt välja, värin sees.. tee või tina. Loodetavasti unustan selle hirmu varsti jälle ära :D
Ühel õhtul kui ema polnud kodus ja me isaga laua taga istusime rääkisime nagu tavaks juba saanud ikka maast ja ilmast. Ta siis ütles, et ka nemad emaga näevad, et mu enesekindlus on tõusnud, et ma ei tee ennast enam maha. Jah peab tõdema, et enam ma ei mõtle, et ma ei oska midagi. Ma oskan tikkida, ma oskan süüa teha, ma olen saksa keele kiiresti ära õppinud, aga ma ütlen endale, et ma saan seda kõike paremini seni kuni ma sellega ise ka rahul olen :) Mu isa kiitis selle mõttelaadi heaks :D
Mis ma olen õppinud Eestist. Eesti on mulle kallis. Mul on Eesti rutiin õppimisele ja muule elulaadile. Ma olen eestlane. Aga hetkel tunnen seda, et enam ei ole see nii üks ühele.. Eestile on lisaks tulnud ka killuke Saksamaad... õppimises- ei millestki millegi suure välja mõtlemine: edeneb; koos söömine: omaks võetud; lemmik telekasari: olemas, jään igatsema; lemmiktoidud: olemas, jään väga igatsema; nädalas 6 tundi ühistranspordiga kooli sõita: hommikul on väga mõnus soojas bussis 30 minutik silm kinni panna või seltskonda nautida; vahetusjalatsite mittevahetamine: EI lähe läbi; Ma arvan, et nii võin lõpmatuseni selle nimekirjaga edasi minna. Ma pole enam 100% eestlane vaid 10% sakslane.
Jah selle kõige läbi olen ma aru saanud, kui palju tegelikult üks laps vajab oma vanemate tuge ja õpetusi. Ma olen kindel, et mind on hästi õpetatud ning nüüd tuleb lihtsalt teha see suur samm ning teha need asjad üksi, ise, ilma kõrvalise abita. Ja ma arvan, et see on üks esimesi samme täiskasvnuks saamisel ja ka oma tee, oma lahenduste leidmisel :)
Hetkel ütlen ma, et ma olen 100x100x100 etc. % õnnelik ja kindel, et see, et ma hetkel siin olen on parem kui see, kui ma oleksin hetkel Eestis. Ma olen väga väga õnnelik ja rahul, et ma olen valinud vahetusaasta ja Saksamaa ning ma soovitaksin igale tüdrukule/poisile sobivas vanuses, mine ja tee ära see aasta, see on su PARIM AASTA :D!!!!
Ilusat jõuluaega teile kõigile ka! :)
No comments:
Post a Comment