Vero 1700 km eemal- Saksamaal: Nad ütlevad, et 60 päeva on veel alles...

Jah, vahepeal oleme 8 kuu täitumist tähistanud... Uskumatu, et nüüdseks juba 2,5 kuu pärast ei ole ma enam Saksamaal. Mida ma tunnen? Tunded on vastandilikud (mul pole endal ka aimu, mis sõna see on?). Üks osa, mis emmet ja muid kalleid loomi igatseb, pakiks juba täna kohvri kokku ning hakkaks jala jalutama. See pool näitab öösel unenägusid ema ja isaga taaskohtumisest ning annab selle õnne tunde, mis tekib kui kallistad kedagi üle aasta nägemata. Samas on ka teine pool, kes ei soovi siit lahkuda ning on vägagi valmis viimast võtma oma vahetusaasta viimasest spurdist (aeg läheb tõesti kiiresti)- ta tekitab hea tunde paljude saavutuste üle ning iseseisvalt millegagi hakkama saamisega, millegi uue ja vahva kogemisega. Seega nagu alles puberteedi ikka jõudnul, on üks päev üks tunne, teine päev teine tunne. Segapidi on kõik. Siiski selle segu keskel suudan ma väärtustada seda kõike, mis mul hetkel siin on, seega ilusad unenäod emmest on okei, leian ma :)

Mis ma siis vahepeal pärast keskaastaseminari ka teinud olen?. Oiii palju :D

Keskaastaseminarilt (edasipidi KAS) leidsin palju neid, kes on nõus kirjavahetust tegema. Saatsin siis ilusti antud aadressidele kirjad välja. Ootasin, ootasin. Küsisin, et kuhu kirjad siis jäävad- nad liiga laisad, et postkontorisse minna.. no tore küll :D Ma loodan, et saan kirjad vähemalt ennem kätte, kui Eestisse tagasi lähen :D

(Tekst jäi pooleli, vabandust. Nüüd tuleb aga kaks nädalat hiljem kirjutatud uus tekst)

Homme tähistame 9 kuu täitumist, seega 2 kuud veel seda unenägu siin. Naha alla on ikka tekkinud see tunne, et ei, ma ei taha veel minna, siin on liiga mõnus. Eriti veel nüüd, kus meil 30 kraadi iga päeva lõpuks on saavutatud.

Täna avasime ka grillihooaja. Väga mõnus oli. Ainuke halb asi on see, et see grillimise lõhn ja värske soe õhk on viimased asjad, mida ma Eestist mäletan. Tihti tunnen nagu oleksin ma puhkusel või lihtsalt kuskil telkimas, sest aprilli lõpus on 30 kraadi, kõik on nii vaikne ja rahulik. Aga jah, just sellised lõhnad loodusest on need, mis mind ikka jälle Eestist mõtlema panevad. Peab kuidagi ümber mõtlema end, aga eks ta tuleb :) Igastahes olen hetkel küll palavusest väga kurnatud ning soovin, et natukenegi külmem oleks, aga muidu on super!

Reedel ulatati mulle kätte ka vene keele eksam - 3+ ja 9 punkti. Minu kõige paremini kirjutatud eksam üldse! Ja veel vene keeles! :) Aasta alguses oli mul suuri raskusi end vene keeles kirjutamisele ülehäälestada, aga nüüd tuleb nagu lepase reega :D Ma olen nii uhke enda üle! :D

Lisaks olid nüüd vahepeal lihavõttevaheajad. Sel ajal sain ma omale lõpuks ometi pratikakoha!!! Ma olin nii õnnelik. See 8 päeva, mis ma seal käia sain- parim aeg üldse! Sain siin ühes haiglas, mis Gubenis asub, sisehaigusteosakonnas a la hooldustöötaja praktikandi koha. Esimesel päeval pandi mind koheselt ühe tüdrukuga kokku, kes FSJi teeb (vabatahtlik sotsiaalne aasta) ning tema siis hakkas mind õpetama ja näitama kuidas asjad käivad. Mul avanes nii palju võimalusi erinevaid uuringuid näha ja üldse inimestele toeks olla ja ma õppisin nii palju! Ma sain ühe väga hea õe käe alla, kes siis mind igale poole ringi jooksutas ja võimalikult palju mulle näidata proovis :) Õppisin ära kuidas manuaalselt vererõhku mõõta saab. Ülivahva! :) Oeh, nii õnnelik! Viimasel päeval ütlesid kõik õed mulle, kellega mul kontakti oli, häid sõnu kaasa ning kiitsid mind, et olen väga tubli. Ütsid, et ma oma emale ütleksin, et tal väga hea tütar on :) Aga jah sel päeval olin ma suhtleiselt õnnetu. Olgugi, et ma ootasin, et millal see praktika juba lõpuni tuleb, sest ikkagi pidin igal hommikul pool VIIS üles tõusma ja väga meeldiv see polnud, aga alati kui haiglasse juba jõudsin ning riided vahetanud olin, tundsin end kui paradiisis ning kõik mured ununesid.

See praktikaga sain ma 100% kindlustunnet, et ma TAHAN arstiks saada. See on lihtsalt nii südamelähedane ja see kõik huvitab mind ja pakub mulle naudingut, olgugi, et pooll viis üles tõusma pean.

Ega väga rohkem polegi miskit kirjutada. Nüüd veel viimane veerand kooli ja kaks viimast eksamit veel jäänud ja siis ongi kool lõpuni jõudnud. Mu klass juba vaikselt organiseerib järgmise aasta tegemisi. Neil nagu suve seal vahepeal polekski kõik läheb ühes rodus kogu aeg edasi. Aga jah, järgmine aasta nad lõpetavad kõik ja siis vaikselt juba orgunnivad igast asju selle jaoks. Üks neist on ABI Buch ( lennuraamat vms) ja mu klassivend ütles juba, et hoolitseb selle eest, mind ka sinna ikka ära märgitaks. See tegi mu tuju heaks, et ma ikka pole neile selline asi, mille lihtsalt minema võib pühkida vaid see jääb nendega.

Olen mõelnud, et võib-olla mingile peole veel ennem ära minekut end kaasa rääkida, aga vot.. no, ei ole peoinimene ikka nii palju. Järgmine nädal tuleb sünnipäev, no ei ole üldse tahtmist mingit pidu teha. Aga ma tean, et ilma lahkumispeota mind siit ära ei lasta, seega selle peab korraldama ja sellega olen ma ka nõus. Saab rohkem inimesi kohal kutsuda ja ei pea nende lõbustamise pärast nii väga palju muretsema. Vabandust sakslased, aga ma tõesti ei armasta pidutseda.. :/

See selleks. Mis veel? Hmm.. polegi hetkel nagu rohkem mõtteid.

Aaa.. YESi paberid on ka kõik juba kohale tulnud ja ära täidetud ja tagasi saadetud ja kinnitatud, et mul seal nüüd koht olemas. YESini on nüüd veel täpselt 60 päev aega :D Wuhhu!! Ma nii ootan seda, see saab kindlasti lahe olema! :D Samas aga saab sellega kõik läbi :/ Ja pärast seda algab ilmselt kõige pingelisem bussisõit. Aaa juba öeldi ära, et 2 kohvrit, rohkem ei või kaasa võtta..

Sellega tuleb meelde, et ülestõusmispühapäeval mu onu ja onupoeg siia tulid nii tunniks ajaks. Nimelt olid nad kuskil auto soetanud ja nüüd sõitsid sellega Eestisse ja siis mõtsid, et hüppavad mu juurest läbi. Oli see vast tore ja muidugi tõi pisara silma :D Ma näen kedagi oma kallitest üle 8 kuu!! Jah.. vestlesime siis elu ja olu üle ning lõpetuseks andsin neile vist c. 30kg asju kaasa... muidu oleks selle kõik postiga saatma pidanud, mis maksab kurja raha. Seega nägin lähedasi ja sain vaevast lahti! :D

Samal päeval hommikul sai siis ka see ülestõusmispühahommikulaulmine tehtud. Algul oli suhteliselt pime ja ei näind miskit, aga siis läks valgemaks ja siis me jalutasime läbi küla ning laulsime laule kümnekesi. Väga ilus oli. Saime ka sorbi kirikurahvarõivaid kanda. Suhtleliselt mõnusad olid, sest tegelikult oli sel ööl lund sadanud ja külm, aga need riided olid soojad ja siis kõige hullem polnudki :)

Aga nüüd on vist küll kõik räägitud. Ma otsin vee paar pilti siia ja siis ongi üle pika aja jälle üks postitus teile valmis meisterdatud. Ma vabandan, et ma nii harva kirjutan, aga alati näedas pole millestki kirjutada ja siis aeg kaob jälle kuskile ära ja nii edasi, aga loll, kes vabandust ei leia :D