Herrnhuter Stadt + 18. sünnipäev + Iseseisev reisimine Saksamaa keskele...

Et siis püüame kätt pulsil hoida minu tegemistel. Kuna kolmapäev on  juba minek Lübeckisse, kus ilmselt ka palju näen ja pildistan, siis otsustasin, et tee väikese vahekokkuvõtte.

Aprilli lõpul külastasime Herrnhuteri linna, mis on eeskätt Saksamaal tuntud oma jõulutähtede poolest. Samuti on linnal ka pikk ajalugu kui misjonäride linn ehk siis linnas leidus palju lapsi, kelle vanema(d) kuskil laias ilmas olid ning üksikuid, kes oma kaasasid tagasi ootasid. Ka tänapäeval tulevad paljud inimesed üle maailma sinna kokku vaatama, kus nende esivanemad elasid kunagi. Samuti on tuntud sealne erilist tüüpi surnuaed, kus kõigile inimestele- rikas või vaene, on lihtsalt kiviplaat, mis lebab maapinnal ning kuhu kirjutatud surma-, sünnikuupäev, nimi, kus sündinud ja surnud ning nende lemmik tsitaat Piiblist. Samuti see, et lahkunud ei ole perekonniti vaid soo järgi erinevatele osadele jaotatud, s.t. surnuaeda sisenedes on kõigepealt naiste hauad ning seejärel tulevad mehed. Lisaks teha selles linnas ka Loosungite raamatut. Igal aastal loositakse igale päevale piiblitekst või psalm ning siis köidetakse raamatuks ja tõlgitakse erinevatesse keeltesse. Ühe sellise raamatu tegemine toimub kolme aasta jooksul, alates loosimisest. 

Pärast seda, kui seal kõik nähtud, sõitsime Leipzigisse, kus grillisime natukene sugulaste juures ning läksime siis magama. Järgmine päev tegime kõige pealt lastega teaduslike eksperimente ning seejärel seadsime end koduteele. Vaatasime veel paar lossikest üle ning ekslesime niisama teetööde keskel, kust mitte mingis suunas sõita ei saanud....-.- Lõpuks siiski jõudsime ka koju ikkagi :D

Siis 5. mail oli minu sünnipäev. Ega ma seal midagi uhket ja suurt planeerinud polnud. Pole peoinimene, andke andeks, isegi mitte 18. sünnipäeval. Pidu tuleb aga hiljem :D Aga päev nägi siis sedasi välja. Eelmine päev olid need sugulased, kelle juures me Leipzigis ööbisime külla tulnud koos lastega. Mu vahetuspere polnd neile aga öelnud, et mul järgmisel päeval sünnipäev.. No okei... Igastahes juba kuskil 7 paiku olid need lapsed üleval ja liikusid hoogsalt mööda maja ringi. Siiski vanemad rahustasid nad teleka ette, et natukene vaikust oleks. Peadselt tõusid ka täiskasvanud siis üles. Kuna ma teadsin, et nad teised alati voodi juurest juba üles laulnud, siis otsustasin enda tuppa ootama jääda kuni mind üles aetakse. Lõpuks siis lapsed, kes terve hommiku pajatanud olid, et mul täna sünnipäev on, lasti mind äratama tulla. Siis kõik laulsid mulle ning soovisid palju õnne. Siis võtsime klaasi sekti minu terviseks. Isa veel küsis, et kas teeb terve klaasi 18. sünnipäeva puhul. Ma tavaliselt alati poolt palunud, aga ütsin, et hästi, enda sünnipäeva puhul võib :D Nojah ja siis soovisin ja puhusin küünlad ära- 18 tükki, Kõik ilusti korraga! Et mu soov siis ka nüüd täide läheks! :D Seejärel istusime hommikusöögilauda, kus tilluke vaasike oli lilledega ning küünal. Samuti ka Kiner Suprise üllatusmuna. Isa veel ütles, et ta ei teadnud kas mulle ikka tuua, sest ma pole laps ju enam, aga lapsed olla öelnud, et ikka võtame! :D Oeh, lapsed! :D Pärast hommikusööki tegin vaikselt paar kingitust lahti. Perelt sain siis ühe väikese Herrnhuteri jõulutähe ning trafo sinna juurde ning ühe sõbraraamatu. Eriti head meelt tegid postkaardid, mis ma kõik sain :) Peadselt tuli aga kulleritädi ning tõi mulle lilled. Ma arvasin, et need kindlasti minu trennikaaslastelt, aga ei.. emmelt olid hoopis, pisarad hakkasid voolama. Nii suur ja hea üllatus oli see :D Veidikese aja pärast võtsingi emme juba Skype otsa ning sain ühe sünnipäeva laulu ning niisama nati räägitud. Õhtul siis tulid mu trennikaaslased ning läkime õhtust sööma, kus sain südamekujulise tordi kingituseks omale :D Ja üldse oli tore! Sedasi mu sünnipäev õhtusse jõudiski. Väga erilist tunnet ei olnud, ainult see, et ma enam nüüd laps pole ja et nagu kaugel pole ka 20. Õhh...

Nüüd nädal hiljem istusin reede keskpäeval 30 kraadiga rongi, et külastada eelmine aasta minu koolis vahetusõpilasena olnud Valentini. Püüdsin siis end võimalikult hästi ette valmistada, sest teadsin, et sellise kuumaga ei saa just väga lõbus olema rongiga sõita. Õnneks siiski kaks rongi kolmest omasid konditsioneeri ning kõige hullem polnudki. Siiski Cottbus-Leipzig oli piisavalt palav ikka ning eriti meeldiv oli sellest juba niigi palavast rongis välja astuda veel palavamasse rongijaama. Lõppkokkuvttes jõudsin ilusti kohale ning sel hetkel polnud sellest kuumusest enam haigusi- vihma sadas ning päike oli kadunud. Õnneks siiski olin ühe kampsuni omale kaasa pakkinud, mis nüüd igati abiks oli. Koju jõudes sõime peadselt õhtusööki ning õhtul vaatasime naabritüdrukuga, kes väidetavalt ka sugulane on, Grey's Anatomy- INGLISE KEELES! Pärast seda aga magama. Hommikul tõusin suhteliselt vara. Äkki isegi ennem 7 olin juba üleval, aga üles päris tõusta veel ei viitsinud seega lugesin natukene raamatut. Mõne aja pärast kuulsin, et ahah teised ka vist üles tõusnud ning seejärel sõime hommikust. Ennetlõunat näitas Valetin kodulinna, mis väga suur ei olnud ning seega väga palju seal uudistada ei olnud. Seega natukene enne keskpäeva sõitsime Erfurti, mis on Thüringeni liidumaa pealinn. Seal vaatasime kõik võimalikud vaatamisväärsused ning sõime maitsvat käsitsi tehtud trüfleid ning jäätist. Pärast seda käisime veel kinos. Minu esimene kord Saksamaal kinno minna! Film oli sutsu keeruline nagu täielikult aru saada, aga muidu oli hea film. Pärast seda sõitsime tagasi. Vaatasime ,,Tujurikkujat'' ning sõime õhtusööki ja mängisime veel paar ringi Romit ja see järel magama. 

Kolmandal päeval otsustasime, et läheme Klein ja GroB Inselbergile. Viimase kõrgeim tipp oli 916m. Igastahes ronisime siis sinna üles, mis väga meeldiv polnud päikese käes, aga vaade oli igati seda väärt. Oli tunne nagu oleks Mini Alpidesse sattunud. Igastahes tegime siis kogu mäele kümme tiiru peale ja siis tulime jälle alla tagasi, sõime Bratwursti, mida ma traditsioone järgides süüda ei suutnud ja sõitsime seejärel tagasi koju. Seal tegime natukene Origamit ning see järel pidi Valentin esinema minem. Jäin siis tema emaga kahekesi, sest isa sõitis nende aeda taimedega toimetama. Pereema näitas mulle kuidas teha ühte teatud tüüpi tähte ja rääkisime niisama. Äkitselt märkasime, et oioi.. peab jaama kiirustama. Võtsime siis kähku mu kotid ja panime punuma. Kohale jõudes nägime aga, et rong hilineb.. no tore.. siis rääkisime veel natukene ja peadselt tuligi rong juba. Kurb oli head aega öelda, sest oleks tahtnud kauemaks jääda, umbes nagu pärast keskaastaseminari- selline tunne oli. Aga jah.. siis sõitsin tagasi, rongid suutsid kõik natukene hilineda ja see kord oli külm. Isegi Leipzigi rongijaamas, kus alati soe on. Ronisin seal siis alumisele korrusele, et mida süüa osta ja nati sooja saada. 

Rongis püüdsin veel bioloogia eksamiks õppida. Lugesin paar peatükki läbi ning arvasin, et nüüd peaks küll aitama, aga täna selgus, et ei aidanud :D Ehk siis jah... viimane bio klausur läks väga aia taha :D Pole hullu! :D Mate ja vene keel on väga hästi läinud ning inglise keele on ka ilmselt väga hea ning kokkuvõttes olen oma ülesande täitnud see pool aasta paremad hinded saada kui eelmine. High5! :D

Nojah.. nüüd siis paar pildikes kah :D Ahjaa ja meie kiisu, kelle me juba rasedaks olime kuulutanud, tõi lõpuks ühe poja ilmale eile keskpäeval. Kahju, et ma seal kõrval polnud, aga ikkagi. Ilmatulnuk on väga armas ikkagi :D

Siin siis Herrnhuteri tähed- jõulude ajal peab see olemas olema!

Ka rohelist värvi, mis väga ebatraditsiooniline on

Surnuaiakivid

Ka eesti keeles :D

Seda autot ajasime selle pildi jaoks taga, peaaegu :D

Loss :D

Klooster

Minu ünnipäevatort

Vaatamisväärsus Erfurtis

Pool jõgi :)

Sammas, mille tähendus on teadmata

Kaupmeeste tänav

Vaade :)

Ka inimestega

Tipus- lõpuks! :D

Kiisupoeg :D Veel nimeta

Niisiis, selleks korraks jälle natukene olemas. Varsti tuleb loodetavasti jälle uus postitus Lübecki kohta :D Nägemiseni seniks. Ahjaa.. nüüd on juba alla 50 päeva :S Ma sain ka oma Re-Entry seminari kutse kätte.. meel läheb lihtsalt kurvaks :/