Mida ma mõtlen?
Ausalt öeldes ei tea. Või siiski? Ma tean, et ma ei taha minna. Ma tean, et ma tahaksin siia jääda veel natukeseks. Selle lõpu lähenemisega olen ma aru saanud, kui palju inimesed minust siin tegelikult hoolivad ning, et mul on tõesti siin teine kodu.
Ma ei taha minna, sest ma ei tea, millal ma siia jälle naasen. Ma loodan, et ma saan tulla oma klassi lõpuballi ajaks siia. Ma loodan.
Täna Schulfesti lõppedes andis minu lend mulle ja teisele vahetusõpilasele üle kingituse, lille ning pildi nendega. Kui ma bussis kogu selle kupatusega kodu poole sõitsin ning selle kõige üle mõtlesin, siis tahtis vägisi pisar silma tulla. See tundub lihtsalt liiga ebareaalne, et see kõik lõpule tuleb. Ei saa olla. Ma ei saa sellest aru, et järgmine nädal sõidan ma ära YESile ja siis ongi põhimõtselt kõik.
Eile püüdsin oma asju pakkida. Tundub, et sain asjad v.a. riided sinna sisse pressitud. Napilt läks kohver kinni. Liigub vaevaliselt. Aga ikka veel on tuba asju täis ja nüüd tuli veel juurde ka. Khm.... Ei soovi ikka ootustepäraselt see kõik minu kohvrise ja kottidesse ära mahtuda...
Eile ütles ema ka veel, et tuleb end Sparkasses ning mingis Ametis veel näole näidata. Ehk siis kui ma arvasin, et eelmine nädal oli viimane stressi rohke, siis see nädal ei jää kübekestki alla eelmisele. Miks peab see lõpp ikka nii kähku ja ootamatult tulema?
Igastahes jah. 10 päeva ennem pool-lõppu on asjad segased ning lahtised, asjad pakkimata ning lõpu saabumise tunnet ei ole.
Ma nüüd parem lõpetan. Järgmine postitus on ilmselt alles Eestist, sest vahepeal ei jää lihtsalt aega enam kirjutamiseks. Võib-olla neljapäev saavutan siia paar pilti Neuschwansteinist :) Tschüss seniks!!! :)
No comments:
Post a Comment